#PärisElu

Mai alguses lansseeris Instagram koos organisatsiooniga AFSP (American Foundation for Suicide Prevention) vaimse tervise alase teadlikkuse tõstmise kampaania #RealConvo. Kampaania eesmärk on julgustada inimesi jagama oma isiklikke kogemusi seoses vaimse tervisega, rääkima vaimse tervisega seotud teemadest rohkem avatult ning leida toetust – nii sotsiaalmeedias kui väljaspool seda.

Usume, et vaimse tervise teema vajab tähelepanu ka Eestis. Eriliselt Eestis, sest meil on teiste riikidega võrreldes tohutu kõrge depressiooni- ja enesetapujuhtumite arv.
.

Vaimsest tervisest tuleb rääkida – enne, kui on hilja.

Seetõttu kutsume üles sisuloojaid jagama oma kogemust vaimse tervisega ning kutsuma oma jälgijaid kampaanias osalema.

1.  Tee postitus või story(de seeria), kus jagad oma kogemust vaimse tervisega või näitad, et sinu elu ei ole alati nii ideaalne kui piltidelt paistab.

2.  Selgita, miks on vaimsest tervisest rääkimine oluline.

3.  Julgusta oma jälgijaid oma lugu jagama, kasutades hashtag’e #RealConvo ja #PärisElu.

Me oleme selles kõik koos. Näitame, et Instagram ei pea olema platvorm, kus jagada ainult positiivseid hetki ja filtritega fotosid, et jätta kunstlikult mulje perfektsetest eludest.

Räägime elust nii, nagu see päriselt on.

 

#RealConvo #PärisElu

View this post on Instagram

On saanud aasta minu viibimisest Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriapolikliinikus. Tollal oli mul põhiprobleemiks depressioon, ärevus, kummalised hääled ja viirastused. Kui mind sealt lõpuks välja lasti, lubasin endale, et saan ise hakkama ilma arstide ja rohtudeta. Teen kõik, mis vaja, et mitte kunagi enam mind sinna sisse ei kirjutataks. Kuid nagu ma ka ütlesin oma vaimse tervise videos - depressioon ei kao ära. Ta tuleb ja läheb nii kuidas soovib. Seekord otsustas ta tagasi tulla. Ma olen väga tugev inimene, kuid viimased paar nädalat mu elus on olnud katsumus omaette. Põhjuste pärast, mida ma kahjuks avalikult lahata ei saa, olen ma tagasi oma mustas augus. Ma olen täielik jonnipunn ja pole sellest veel kellelegi rääkinud, kuna ma olen väga uhke inimene. Ma olen hetkel edukam kui kunagi varem ja samas pole ma kunagi tundnud ennast nii üksi kui praegu. Ehk siis kõige parem viis sellest kellegagi rääkida, on see vist siiasamma kirja panna. Mu videote, piltide, storyde põhjal võiks ju arvata, et mu elu on amazing ja kõik on amazing ja I feel amazing. Aga kahjuks ei ole alati nii. Ma olen alati tahtnud panna endast sotsiaalmeediasse üles selle kõige parema, kõige õnnelikuma versiooni, kuid seda tehes olen kaotanud oma põhiväärtuse - aususe. See ei ole häbiasi olla omadega natuke ummikus, omada probleemi, mis eksisteerib ainult sinu peas. Hetkel pean oma päeva kolmandat nuturallit ja ma tahan, et sa teaksid - see on okei ja ma olen varsti ise ka okei. See pilt sümboliseerib mu teraapiat - autoga sõitmine annab mulle rahu. Ma usun, et enamus mu teksti lugejatest samastub sellega. Seega kui sa oled nii kaugele lugenud ja mõistad, mida ma öelda tahan, siis ole hea ja jaga oma lugu. Räägi oma publikule, mis tegelikult ilusate Instagrami piltide taga on. Instagram pole päriselu, meie ise oleme #Päriselu. Kutsun teid kõiki liituma #RealConvo kampaaniaga ja rääkima oma lugu vaimsest tervisest.

A post shared by • € N N I • (@ennibritta) on

View this post on Instagram

Ma ei tea kus kohast on asjad valesti läinud, kust on tekkinud vale arusaam ja milliseks see kõik muutuda võib... #PärisElu upcoming 👇🏽 Kuigi instagramis tundub elu olevat igal natukene suurema jälgijaskonnaga inimesel ideaalne siis ma ei tea, millise koha pealt see nii valesti läks. Mulle meeldis nii väga @alarojastu intervjuud kuulates lause, et me oleme siin nagu modellid, kes teevad päevast päeva endast filmi ja no sellel ei olegi mitte mingisugust mõtet - või on? Kui ilu või mingi oskus kaob, kaob sinult see follower ka ja sa nagu ei olegi enam inspireeriv. Salaja, või mitte päris - asjatan koolikiusamise teemaga ja aitan neid, kes sellest ise välja ei tule. Miks? Alates põhikooli 5-6. klassist olen ise olnud nii koolikiusamise kui küberkiusamise ohver. Küll oli neid hommikuid, kuidas ma läksin nutuga kooli, isa või ema käekõrval (jah, põhikooli, you got me right!), sest ma kartsin. Kartsin neid kohutavaid inimesi, kes mulle iga uue riietuse tõttu südantlõhestavaid kommentaare ütlesid ja kehalise kasvatuse riietusruumis vastu nagisid tõukasid. Kool oli viimane koht kus ma minna tahtsin. Fast foward - internetiajastu. Kellel ei oleks olnud kontot? Kuidas ma sain kõiki vastikuid kirjakesi, õelaid kommentaare you name it! Nutsin õhtuti, 13 aastasena oma toas, uks lukus. Ema nuttis teiselpool ust. Ma ei saa aru kust on elu valesti läinud, et kellegiga ülbistsemine, kiusamine ja vägivald toovad parema enesetunde ja uhke-mehe tiitli. Ma tõesti ei tea! See elu on mind nii tugevaks kasvatanud, et ma ei kuulegi neid inimesi ja ma tahan, et selliseks saaksid ka kõik teised! Kõik ei saa, ega ma ise ka päriselt selliseks ei kasvanud nagu ma ootasin. Peale kohutavat enesealandust ja motivatsiooni kaotust kiusajate tõttu tekkisid mul iga päev hirmud, hirmud elu, tuleviku ja oleviku ees. Ma lihtsalt tean, et ma ei ole ainuke👧🏼 Ja ma tahan siin kohal teile kõigile südamele panna, et #PärisElu on MIDAGI HOOPIS MUUD, mida te siin instagramis näete. Keegi ei postita pisarates pilte- me tahame ju inspireerida aga see on üle läinud, me ei inspireeri vaid hoopis paneme pisemaid poisse ja tüdrukuid elust valesti aru saama. Teeme nii, et kõigil on hea! Loome sisuga filme🙏🏽

A post shared by MARIEL PÄHKEL (@marielpahkel) on

View this post on Instagram

Ma olen siin Instas teadlikult hoidnud seda joont, et postitan seda mida tahan ja üritanud rõhuda nummide kassipiltide (vahel tuleb neid ka tglt) asemel sõnumile. Hetkel käib üks toreda sõnumiga kampaania ja sellega seoses räägin teile lühidalt enda loo. Elu on mulle toonud erinevaid väljakutseid, millega olen pidanud läbi aastate võitlema. Lisaks kõigele muule olen olnud juba tükk aega raskustes seoses enda vaimse tervisega. On olnud aegu, kus ma olen otsinud lahendusi enesehävituslikust käitumisest, erinevatest mõnuainetest ja veetnud meeletult palju unetuid öid. On olnud aegu kus ma vihkan iseennast nii palju, et ma ei näe elul mõtet ja mis seal salata - aeg ajalt hiilivad need mõtted minuni ka praegu, kuigi kõvasti vähem. Ühel hetkel sain ma aru, et ainult mina ise olen ainus, kes saab midagi ette võtta, et kõik paremaks muutuks. Peale ühte perioodi, kus ma olin nädal aega iga päev joonud, tegin ma otsuse, et ma otsin abi. Ma teadsin koguaeg, et ma vajan seda, kuid ma kartsin ja mul oli piinlik. Panin endale aja arsti juurde ja läksin - endal peas mõtted - Kas ma olen nüüd hull? Kas ma peaksin kabineti juurde kõndides enda nägu varjama, et mõni tuttav ei näeks? Äkki ma raiskan arsti aega enda tühiste probleemidega? Tänaseks külastan psühholoogi regulaarselt ja tunnen, et ma olen inimesena totaalselt midagi muud, kui enne. Kui sina tunned, et sul on raske - ära karda otsida abi. Mine arsti juurde, räägi sõbraga või mõne muu lähedasega. Probleemide enda sisse surumine lihtsalt võimendab neid. Räägi, otsi endale väljundeid ja ela oma emotsioone välja. Ela täpselt nii nagu sina ise tahad. Ei ole mõtet oodata, et midagi läheks iseenesest paremaks - ainult SINA ISE saad selleks midagi teha. Cheers T #realconvo #päriselu #afsp

A post shared by ᴛᴀʀᴠᴏ ᴍᴀᴅꜱᴇɴ (@trvmdsn) on

View this post on Instagram

Attention 🚩‼ May is mental health awareness month. Because of that I want to open up myself a little bit to you because lots of people think that Instagram is real life and they compare themself with others, which is not good. I'm used to being positive my whole life but of course I also have bad days or years. I have had different health issues and sometimes it feels that I'm sick 1 year with one thing and then comes other sickness or injury. 😊 Don't worry it's nothing too serious but something what will change my everyday life for a while or years. Maybe it's my busy work/lifestyle what is causing me one healthy issue after an another or maybe it's already inside my mindset that something happens, but that doesn't mean I give up or I stay negative. This will make me appreciate more my health and I rest more if I need to. I also think positively that it always can be worse than the pain I have now. Have to remember what things are good in your life ! This post is only for those people who compare their life to others. I don't pretend to be someone else, I always speak the truth, just some my followers don't know my every day life. Don't forget that you 're special and surround yourself with people who appreciate you the way you are.🥰 And remember it's OK to be vulnerable sometimes, just pick yourself up always after you fall. 🙌 @promoty.eu #realconvo #päriselu #bereal #womensupportingwomen #promoty #promotions #reallifequotes #truestories #thursdaymotivation #thursdaythoughts #inspirationalwomen #grid #photoshopcc #lightroompresets #textposts #likestagram #comment #eesti #estonian #puhkus #englishlesson #beproud #bepositive #happyvibes #dontworrybehappy #canon📸 #50mm #portrait_shots

A post shared by 🇪🇪 𝔸𝕦𝕣𝕚 🇫🇮 (@aurirainbow) on

View this post on Instagram

So since it’s Mental Health Awareness month I want to share my experience with it. I lost my stepdad who was my dad figure when I was 13. My world came crashing down and I had so many emotions to deal with, a 13 year old teenager. I knew that if I now act on all of these emotions I’m gonna be a burden to my mom, she was keeping it together so well for me. And I knew she’s just a human being just like any other. So I tried not to, every time I had the urge, I thought what my mom would do in this situation and I grew as a person thanks to that. I became a teenager with a mind of a young adult. I had a 18 year old boyfriend at 14 because I couldn’t deal with guys who were my age. I felt like I was living a double life and that soon made me depressed. I felt like I didn’t fit in, I felt as if nobody would understand and that it’s just me, my problems and the World. I cried myself to sleep saying I don’t want to be here anymore and I wish I was just normal like everybody else. I started having panic attacks because I was overthinking everything in my head all the time. I didn’t sleep because the dreams I had were nightmares, I collapsed at work couple of times because of being tired. I tried talking to my friends about it but I felt like I was just ruining their moods with my problems. So I kept quiet. I didn’t want to seem weak, I didn’t want to be different. Until one day, I just had enough. I didn’t want this life anymore, I wanted to find out who am I exactly but I knew it wouldn’t happen if I’m still surrounded by it all. So I left, I traveled to the other side of the World to get away from that version of myself. It was hard in the beginning because it is completely out of my comfort zone, I had my few friends from Estonia with me at the beginning but soon I realized I don’t want an Estonian life in Australia. So I just left, again, started hanging around with my coworkers at Rococo, met my now best friend there @carlajokr , went out with them, met more fantastic people and I’m still doing it... (second picture to continue) #mentalhealthawareness #mentalhealthmonth2019 #realconvo #päriselu @promoty.eu Picture by one and only @tellerphotographie

A post shared by ↠ Kerli 💎 Kelly ↞ (@kerliilves) on

View this post on Instagram

Kui hallist 🐭 sai maailma vallutaja 👸🏻 . Kui ma saaks € iga kord, kui mind on paksuks kutsutud oleks ma miljokas 💰 Olen olnud terve elu nagu 🎈Paari kuuga -25 ja +30kg keha muuta ei ole mingi teema. Küll on teema selles, kuidas ühiskond arvab, et välimuse pealt võib võtta arvamuse - see tšikk kûll trenni ei tee(käin tegelikult 3-5x nädalas trennis), vaata õgib kooki sisse kohvikus(nädal aega clean toitumist ja cheat meal, mitte cheat day). Samuti on tavaline, et kutid ujuvad ligi komplimentidega “Mulle nii meeldivad enesekindlad & plus size naised” ja kui neile korvi anda tulevad laused “Sellise kehaga ma küll nii valiv ei oleks” ja “Sinusugust paksu keegi hakka kunagi tahtma” 😁🤷🏻‍♀️ . Tulenevalt oma elu kvaliteedist ja emocional tasakaalust sõltub paljugi, kuidas ma ise välja näen. Kui saada järjest mitu pauku allapoole vööd, siis haarab käsi kohe ebatervisliku järgi. Kui on tasakaal elus olemas, siis on mul lihtsam ehitada enda paremat versiooni(logic right). Kindlasti ei propageeri ma ülekaalulisust, sest olla 23-aastane naine ja mitte jaksata joosta 3km on päris mannetu. Olen ju oma elu parimates aastates? . Olen tundnud kiusu päris elus ja internetis, nii koolis, tööl, kui lähedaste poolt oma välimuse pihta. Olen olnud kiusatav & kiusaja - päeva lōpuks on tegelikult mõlemad osapooled õnnetud. Vihake vähem ja õppige inimesi ennem tundma, kui teete oletusi nende välimuse pealt. Tean inimesi, kes mind ei salli, aga pole mind isegi kunagi näinud, veelvähem minuga kasvõi 2 minutit rääkinud ja lasknud ennast tuvustada, kes ma olen 👌🏼 Kindlasti jõuate sellise kitsarinnulise suhtumisega elus kaugele 🤘🏼 . Algul mõtlesin, et #realconvo mind ei kõneta, aga näheks neid reaktsioone, kuidas minnakse kihevile sellest, et üks endaga(viimasel ajal enam-vähem) rahul suurem naine julgeb pesus pilte jagada, oleks nagu tabu teema? On aeg kasvada suureks ja loodetavasti suudate olla paremad eeskujud ja lapsevanemad, kui kiusajate kasvatajad 😌 Rohkem sallivust ja üksteise toetamist, sest uskudes iseendasse + lähedased teisse, siis ausalt - maailma on Teie ees ja kõik on võimalik saavutada 🌍 Also kui võtan 30kg alla, siis it’s over for You bitches 🥰 . #päriselu 📸 @a_pedosk

A post shared by KATI JAANUS 🎬 (@queensquare_) on

View this post on Instagram

On vaimsetervise kuu ning järgmine sõnum on sulle. Hei, mina olen Katrin ja ma tunnen ja tean, et olen õnnelik inimene. Muidugi on ebameeldiv rääkida sellest, et "Mida ma tunnen?", kui on see negatiivse alatooniga. Et kas on reaalselt kõik korras, kui vastan, et mul läheb hästi. Tegelikult me ei tea, mis teise inimese sees ning peas toimub ja ise olles murdepunkti äärel, ei pruugi aru saadagi endast. Eks minagi olen aastaid võidelnud oma "sisemise minaga", Maailma peale vihane olnud ja tahtnud kõik sinnapaika jätta kui tolles hetkes olin. Ei suutnud mind keegi veenda, ei kuulanud ma kedagi, ega keegi mind ja olin pidevalt nurkasurutud. Tundsin end mahajäetuna, eluheidikuna ja võisin nutta iga õhtu patja- selleks ei pidanud olema mingit erilist põhjust. Sel hetkel olin ma ebakindel, väljendusoskus puudus, teiste arvates olin peast sõge ja lihtsalt valetaja. Aga keegi sel hetkel ei küsinud minult, "Mida sa päriselt tunned?" või "Kas ma saaksin kuidagi abiks olla?". Sel hetkel tundin ma puudust tähelepanust ja heast sõnast. Tänaseks päevaks, õppides noorsootöö erilalal, olen hakanud arusaama, kes ma olen ja mis oli olnud aastaid tagasi. Täpselt sellises olukorras on noored tänapäevalgi - neid ei märgata, inimeste arvates on lihtsam teda eirata või öelda talle halvasti. Minu sõnum on lihtne- Märka inimesi enda ümber- eriti noort inimest, sest sina võid olla tema päikesekiir. (Jaga sinagi oma lugu.) #RealConvo #PärisElu

A post shared by 𝒦𝒶𝓉𝓇𝒾𝓃 (@punksepp) on

View this post on Instagram

Jagan teiega oma vaimse tervise lugu , kuidas see on mind mõjutanud ja mida see on minuga teinud. 6.aastat tagasi astusin välja ma vägivaldsest suhtest. See oli kõige raskem periood minu elus. See mis see suhe minuga tegi oli kohutav ning tänaseni tunnen seda , et ma olen vaimse poole pealt väga katki.Peale sellist suhet , ma tõmbusin endasse , enesehinnang enda suhtes kadus , enesekindlust üle üldse ei olnud , minu sees kasvas hirm, ma olin ja olen tänagi väga emotsionaalne , ma ärritun kiiresti, tundsin end väärtusetuna, on olnud hetki kus ma tunnengi et ma ei jaksa , eluisu pole. Mul ei olnud inimesi kellega sellest rääkida. Kartsin jagada oma lugu , sest äkki keegi teeb mind maha . Ma ei usalda tänase päevani kõiki inimesi . Aga vaikselt püüdlen selle poole. Olen ka kasvatanud oma enesekindlust iga päev . Ning ma räägin enda tunnetest , küll mitte väga palju aga räägin . Ma olen muidu väga rõõmsameelne , hea südamega inimene aga kahjuks on ka minul neid perioode ,kus ma tahaks ainult nutta , ja ma teengi seda.Ma ei räägi seda sellepärast , et keegi mind hakkaks haletsema vms , vaid pigem sellepärast ,et kõik pildid mis ma olen lisanud oma insta kontole , ei näita välja minu sisemist mina . Kõik pildid kajastavad seda kui rõõmus ma oma elu üle olen nüüd. Nüüd kus ma olen leidnud oma ellu täpselt sellised inimesed , kes mõistavad mind , nad ei näe ainult minu välimust vaid ka minu sisemust , ning on toeks alati mulle , kui ma tunnen et ma enam ei suuda . Minu elus on kõige tähtsam pere, ilma nendeta poleks ma see , kes olen täna . Minu sõnum ongi see , et olgu nii raske kui tahes, ava end inimestele , räägi oma tunnetest, sest kõige paremad kuulajad just ongi sinu lähedased. Alati ei pea nad nõu andma , piisab ka sellest kui nad sind ära kuulavad . Iseenda paranemine algabki sinust endast ! 😊 #päriselu #realconvo

A post shared by 🖤 Merilyn Vainu 🖤 (@preili_merilyn) on

View this post on Instagram

2018 May/June➡️2019 May. I reached one of my lowest point in my eating disorder exactly one year ago. I had no energy to do anything and my heart was fluttering multiple times per day.I was afraid to eat even one apple.I was consumed by the number on the scale and the desire to be the skinniest. Now I've been going to gym for 2/3 months and not putting so much focus on the way I look but the progress I make with lifting weights and listening and trusting my body with food. Even though I'm at a normal healthy weight doesn't mean that I'm fully recovered. There are still so many steps I need to take because my eating disorder has played a role in my life for many years and habits and thought processes take awhile to break down and change. Currently my goal is to learn to trust my body with food and just let it be Of course I've had mini relapses throughout these months but that's part of recovery. What matters is that I get over those relapses and can say no to my eating disorder and yes to recovery,because I don't want to spend my life miserable and skinny. And what I've learnt is that no matter how low my weight is my eating disorder will never be satisfied. - - - - #eatingdisorderrecovery #recovery #mentalhealth #anorexia #food #edrecovery #eatingdisorderawareness #recoverywin #bulimia #mentalhealthawareness #wellbeing #health #bodypositivity #therapy #eatingdisorders #ednos #edwarrior #eatingdisorder #arfid #edwarriors #wevegotthis #beatingeatingdisorders #lifestyle #gym #fitness #liftingweights #bodybuilding #päriselu #realconvo

A post shared by karolin (@karolinpojo) on

Samal teemal: